Tahtsin saada kutseliseks maakleriks- ja sain!
Imre Hardõkainen
30. apr 2008
Kuigi maakleri elukutse hetkel pole just kõige nõutavam turgu arvestades, tegin siiski viimasel hetkel juba käimasoleva ettevalmistuskursuse ajal otsuse: nüüd või.. kunagi hiljem! Sai kirja pandud end eelkursustele, mis olid üsnagi abiks, kuigi mis seal salata - ka kõige targem jurist ei oska vastata mõnele küsimusele, mille hoolas maakler-õpilane suudab kuskilt küsimustikest leida.. Seega jäi hinge ikka väike okas, et no kui TEMA ei tea juba.. siis kust mina seda vastust teadma peaksin?Siiski, seoses kokkulangevustega (puhkus ja see maaklerite needus - töö puhkuse ajal, mis alati just puhkusel kaela vajub) jäi suhteliselt vähe aega õppimiseks. Ausalt öelda olin ja olen siiamaani veendumusel, et tuimalt ei maksa pähe tuupida kõike järjest, mis hea õnne peale jääbki äkki meelde mõneks ajaks, aga hiljeb ununeb ikkagi. Pea ei ole prügikast. Seega on kaks valikut: oskan või ei oska; materjale padja alla ei pannud samuti.
Et kas ma siis ei õppinudki? Õppisin ikka, lasin mitmel õhtul kõikvõimalikud materjalid läbi joosta näppude vahelt, lugesin, kordasin ja mõtlesin läbi neid nn” keisse”, närisin läbi mõnest majandus- ja pangandusterminist, aga üldjuhul tundsin end rahulikult - läbikukkumise korral on ju veel võimalusi parandada tulemust edaspidi.
Eksamil oli tänu toredatele ja huumorisõbralikele kaaslastele närv olematu, käsi krampi ei kiskunud ja materjale kuskilt ette ei tirinud. Kõik oli OK. Nähes arvutis küsimusi tekkis kerge muie suule, kindlasti ka paljudel teistel peale minu: ah et nii lihtne siis?
Lõppkokkuvõtteks ütleks, et kui raske see ka ei tunduks, ja juhul kui peaks küsimustega ka nii mitte vedama, kui meil seekord - tasub alati proovida. Eksami edukal sooritamisel on sisemine rahu kindlustatud ja imepisike uhkusepisik (tegelt ikka üsna suur!) aitab veidi nina taeva poole sirutada.. ma olen üks vähestest, valitutest!
Päikest ja edu, me veel näitame kõigile! 
Kuigi maakleri elukutse hetkel pole just kõige nõutavam turgu arvestades, tegin siiski viimasel hetkel juba käimasoleva ettevalmistuskursuse ajal otsuse: nüüd või.. kunagi hiljem! Sai kirja pandud end eelkursustele, mis olid üsnagi abiks, kuigi mis seal salata - ka kõige targem jurist ei oska vastata mõnele küsimusele, mille hoolas maakler-õpilane suudab kuskilt küsimustikest leida.. Seega jäi hinge ikka väike okas, et no kui TEMA ei tea juba.. siis kust mina seda vastust teadma peaksin?Siiski, seoses kokkulangevustega (puhkus ja see maaklerite needus - töö puhkuse ajal, mis alati just puhkusel kaela vajub) jäi suhteliselt vähe aega õppimiseks. Ausalt öelda olin ja olen siiamaani veendumusel, et tuimalt ei maksa pähe tuupida kõike järjest, mis hea õnne peale jääbki äkki meelde mõneks ajaks, aga hiljeb ununeb ikkagi. Pea ei ole prügikast. Seega on kaks valikut: oskan või ei oska; materjale padja alla ei pannud samuti.
Et kas ma siis ei õppinudki? Õppisin ikka, lasin mitmel õhtul kõikvõimalikud materjalid läbi joosta näppude vahelt, lugesin, kordasin ja mõtlesin läbi neid nn” keisse”, närisin läbi mõnest majandus- ja pangandusterminist, aga üldjuhul tundsin end rahulikult - läbikukkumise korral on ju veel võimalusi parandada tulemust edaspidi.
Eksamil oli tänu toredatele ja huumorisõbralikele kaaslastele närv olematu, käsi krampi ei kiskunud ja materjale kuskilt ette ei tirinud. Kõik oli OK. Nähes arvutis küsimusi tekkis kerge muie suule, kindlasti ka paljudel teistel peale minu: ah et nii lihtne siis?
Lõppkokkuvõtteks ütleks, et kui raske see ka ei tunduks, ja juhul kui peaks küsimustega ka nii mitte vedama, kui meil seekord - tasub alati proovida. Eksami edukal sooritamisel on sisemine rahu kindlustatud ja imepisike uhkusepisik (tegelt ikka üsna suur!) aitab veidi nina taeva poole sirutada.. ma olen üks vähestest, valitutest!
Päikest ja edu, me veel näitame kõigile!
Postitatud rubriiki Uudised | Kommentaare pole »
