Täna hommikul tuli meie kontorisse pakike raamatutega “Roheliseks kasvamine”. Kuna teema on  nii Vestman Grupis üldiselt, kui ka meie väikses seltskonnas väga populaarne siis algatas see sündmus päris korraliku diskussiooni ökoloogilise elamise teemal.  Samal ajal oli üks meie kolleegidest tagasi jõudnud paarinädalaselt suusapuhkuselt Läänemere tagant.

Diskussiooni peamine märksõna oli, et sportimine on eböoloogiline tegevus. Heaks näiteks saime tuua oma kolleegi. Selleks, et kaks nädalat suusatada, pidi ta ette võtma sadade kilomeetrite pikkuse reisi autoga, milleks kulus kindlasti kümneid liitreid naftat.  Suusamõnude nautimiseks rentis ta kallihinnalise varustuse, mille valmistamiseks oli samuti kulutatud tohutul hulgal energiat. Rääkimata veel energiast, mis kulus suusaradade valmistamiseks ja korrashoidmiseks.

Aruteluga  jõudsime järelusele, et sportimine, kui selline meie tänapäeva mõistes, tuleks rohelist mõtlemist propageerivas ühiskonnas üldse ära keelata. Keskkonnasõbralik  sport eeldaks, et selle energia, mis me praegu sportides ja spordivarustuse tootmises lihtsalt ära kulutame võiks samal ajal suunata millesegi praktilisse.  Väga hea võimalus selleks on näiteks suusatamise asemel talvel hoopis metsa minna, et seal endale toasooja saamiseks puid saagida (käsitsi). Poleks enam vaja mõelda, kuidas jälle gaasiarved makstud saavad jne. Kas pole mitte absurdne?